Hello
Olen pikalt taas vahele jätnud aga see polegi oluline, pigem see millest rääkida on. Kuna ma ei mäleta mis viimases postituses kirjutasin seega vabandan kui kordan ennast.
Nüüd on ametlikult jalgpallihooag minu jaoks läbi. See aasta läks meil üsna täbarasti aga mis teha, juhtub. Sats noor ja vigadest õpime. Mõtlesin et tuleb nüüd see aeg kui saan enda vigastust ravima hakata aga ei, algas Ülikoolide jalgpallivõistlused kust ei saa jätta osa võtmast. Muidugi loodan, et peale seda mu tervis veel kannatab sportida. Ma ei suuda jalgpallile "ei" öelda, sest see ainus spordiala mis viib mõtted kõigest eemale.
See aasta on toonud ka palju uusi ja toredaid tutvusi. Loodan, et need jäävad pikalt püsima. Sain Pärnus tuttavaks ühe jalgpalluriga. Samuti ühe häbeliku ja tagasihoidliku neiuga Tallinnst, kes on samuti tegelenud jalgpalliga.
See aasta on olnud mulle ka väga valuderohke. Olen kaotanud see aasta juba 2 lähedast inimest (sugulase ja sõbra(18)) Olgu Teile muld kerge ning valvake ülalt.
Ei tea kas ma ainuke, kes vahel üritab mõelda välja, mis on tema koht siin maailmas. Kas on tõesti meie kursuse sisekliima või hoopis suhtlemine lähedaste inimestega, mis paneb mind selliseid mõtteid vahel mõtlema. Kõigel halval on alati ka positiivnepool, seega kõik läheb paremaks.
Ela päev korraga ja tee seda mida hing ihkab, et sa hiljem ei mõtleks, mis sul tegemata jäi.
Ciao
