Lõpp 03.11.2017 kell 01:15

03.11.2017 kell 00:40 ning iga normaalne inimene magab aga ei, sina istud kooli sauna eesruumis ja mõtled kõige hullemale plaanile üldse mida nüüd mõelda. Kõigest pool aastat kooli lõpuni ning peas kondab akadeemilisele puhkusele mineku idee. Hetk kui oled jõu ja usu edasi püüelda, teades mis sind ees ootamas on. Kool ise on super aga alguses arvatud viimane ja kerge aasta on kujunenud suurimaks väljakutseks. Töid pressib kordades ja kordades tihedamini peale ja tähtajad üksteise kannul. Pole tunnet enam jaguks aega hingata ja mõelda iseendale. Tunne kuidas õlgadel on raskus mille all keha hakkab murduma. Ainsad toed on sõbrad, kes on kannatanud välja mu vingumisi ja lollusi. Avades arvuti vaatab sulle vastu akadeemilise puhkuse ankeet mida hirmsasti sooviks täita. Puhkusele minek annab mulle võimaluse viia täide veel viimased soovid pida peale koolilõppu enam aega täita pole sest siis algab tööaeg.
Kust leida see jõud ja vastupidavus et lõpuni sõuda sel kooliteel ning viia oma üks mõtetest. Kõik alati räägivad et küll saab korda ja sa saad hakkama, kuid mul tekib küsimus kas te ise olete üldse sellist tunnet kogenud et sellest rääkima tulla. On ka asju millesse ma olen ammu kaotanud usu, seal hulgas endasse. Ma enda jaoks lihtsalt olen olemas ja elan päeva korraga et mitte ennast koormata. Teiste jaoks olen olemas kas momendil kui neil midagi vaja või siis üldse mitte... Ma võin tunduda õnneliku, rõõmsana ning muretuna kuid ainult üksikud teavad mu tõelist palet. Ma püüan olla inimestele meele järgi kuid alati jääb midagi väheseks või ma ei tee seda õigesti. Miks on raske inimestel olla ausad ja öelda välja tõtt, valus on kuulata kuskilt kõlakaid. Kas Te kardate inimesele haiget teha? Palun mõistke et te teete haiget oma valeliku käitumise ning petete loomisega kui tõese ütlemisega. Ütlete kohe välja on inimesel lihtsam kui luua kellegiga kontakt, kes väidab olla sõber ja toeks kuid samal hetkel laimab seljataga. Aga õhku jääb küsimus, kas ma 21 aastasel olengi jõudnud enda murdumispunkti, kust ma enam ei suuda jätkata.........
Olge inimeste vastu ausad ja siirad ning teid koheldakse vastavalt, laimates ja teeseldes tekitades inimese hirmu kedagi üldse usaldada ja kaotate tema lootuse.
Lõpp 03.11.2017 kell 01:15

....

I've got nothing to lose and one thing to prove i won't make the same mistakes. Now i know that everything will be okay, when i die tomorrow.....


Taaskordselt mingi pikem vahe jäänud kirjutamiseks. Saan väita et palju juhtunud aga on asju millest kirjutada ei saa. Tahaks öelda, et kõik on korras, kuid sisimas tean et see on vale. Olen leidnud uusi tutvusi, mõned neist jäänud püsima, mõnedest saanud ajalugu. Kool on läbi ja praktika on läbi, kõik on imeline. Käidud ka esmakordselt Pühajärve jaanitulel.

Ainus millest oleks siin pikemalt siis rääkida on Pühakas. Pühakale mineku idee sai juba alguse märtsis, kui Austraalias tööd tegev sõber ostis endale baaris olles VIP pileti Pühajärvel jaanikale. Mõtlesin et kui ta juba Eestisse tuleb siis peaks ikka ühinema ja nii sai see soetatud. Uskumatult kallis oli see VIP pilet ning ega sellega midagi erilist ei kaasnenud, oleks ostnud tavalise pileti oleks saanud pidu nautida ka samaraha eest. Üldjoones oli pidu ülim, sai tunda vabana mõtlemata probleemidele mis ümbritsevad. Said tutvutud kõvasti uute inimestega ning sa näha kõvasti kohaliku rahvast. Naersime juba et ei tea kas see Põlva suvepäevad, et nii palju Põlvast pärit inimesi oli seal. Eks kõigi sai seal ka kontakte vahetatud ja loodan et kohtub ka järgmine aasta.

Mul on oskus kõik hea ära rikkuda mis mul on, annab mõista et ma ei tohi enam midagi uut avastada, ühtegi tutvust luua. Kõik mis paistab hea läheb alati minul põhja, ma ei oska olla enam inimene kes ma kunagi olin....
Kirjutada oleks üldjoones palju, kuid see on minu üks nõrgemaid külgi üldse.

Hey, Aasta on mööda laind Midagi ägedat oled ka näind? Ei usu, sul on ikka vanatviisi Keedad kartulit, vahel Saad riisi Hey, Miks sa midagi ei õpi Miks ei avarda oma silmaringi Miks ei otsi tulevikule lahendusi Miks sa oled oma mugavustsoonis Hey, Kas sa oled see juurvili Kollanokast naaber, ponnistav kili Elu on su jaoks raske Või nii arvad sa Hey, Kas sa üldse tead, Kas veaksid nii palju oma pead Et tuua lagedale see mõte Elu on üks suur lõke Ja puid ei lisa mina Ole eriline, ole Sina.

See suur seiklus, see mittemidagi teadmatus, see pea ees vette Olen nüüd olnud kodust ära kaua, kohanud inimesi ja leidnud muredele haua, hauakivi seisab paljalt, varjude mängus ja sammal selle küljes sätendab igihaljalt Ei, ma ei pane fakte, ma ei anna muredele asu, mitte keegi ei saaks sellest kasu Lükkan mured lihtsalt hauda ja vaatan kaugemal asetsevat lauda Nii nagu tulevik nõnda ka minevik Paistab et uued mured on sättind end lauda, ka Neil pole nime Ja Neil pole nägu Ja nad tunduvad nõnda kaugel ja nende kätes on saatuse sauad Aga pole hullu, kaevan ka neile hauad.

CLASSIFIED

здорово

Üle pika aja kirjutan jälle. Suht palju oleks kirjutada aga samas pikk jutt on jälle sitt jutt. Tglt nali naljaks, ma ei mäleta väga midagi :D

Eelmine aasta või noh see aasta 22.01.2017 lõppes meie aasta Paikusel ning kolisime Tallinna. Suutsime ära teha enamus raskeid eksameid. Tunnistan ausalt, et ühe eksamiga oli probleeme aga selle suutsin ära teha. Kui poleks oleks minu koolitööga aidöö. Vahepeal olin juba valmis alla andma aga õnnestus siiski see ära teha. 21.01-29.01 käisin õppetöö reisul koos kursakaaslastega Saksamaal. Tegime suure eeltöö aga see vedas meid alt. Vaatasime, et ilmad soojemad kui Eestis aga kohalejõudes ootas meid üllatus. Saksamaal oli hoopis külmem kui Eestis ning keegi meist ei võtnud seetõttu soojaid riideid kaasa. Kuna midagi peab saladuseks ka jääma siis ma ei räägi täpsemalt kus käisime, mis tegime ja mida nägime. Mõned pildid panen läbi turistisilmade selle postituse lõppu. 31.01 alates kolisime Tallinna, kes teab see teab kuhu (minu poolt aadress salastatud, kuigi see pole salajane). Alguses sisseelamine oli keeruline kui nüüd juba harjunud ning enam pole väga kurta millegi üle. Kurdaks aga kes see meid kuulab.

Squad