Kunagi jaanuaris või veebruaris sai loodud ka uued tutvused päästekolleegidega, mille üle olen ülimalt ülimalt õnnelik. Sitaks ägedad ja muhedad vanad. Selle aasta paremad mälestused Tallinnast jäävad nende vendadega.
Vahepeal olid meeskonnaga sõprusmäng, kus sai ennast proovile panna. Selleks korraks on mul ka töö otsas aga see-eest hakkab praktika ning saab edasi tegeleda enda erialaga. Laupäeval sain mindud kus sõbraga appi kolima, mis lõppes õhtul saunaga. Inimesel kellel abis käisime on väga toredad ja vahvad vanemad(TERVITUSED NEILE). 01.04.2018 oli ka esimene liiga mäng, mille kaotasime 1:3 aga pole hullu, küll tuleb veel ja on aega parandada ennast. 05.04.2018 on viimane koolipäev ning algabki praktika kodukohas. Sain kooli kõrval seal ka tööl olla ning olen õnnelik selle üle. Mida enam ma selle seltskonnaga aega koos veedan seda kodusemaks see punt saab.
Ära ole kütt vaid ole jahitav
Endale ei tasu iial petteid luua, ei tasu arvata et oled tugev ja saad kõigega hakkama. Arvasin ise ka sellist, et olen tugev ja ei põru enam aga tuhkagi. See on juba mul nii mitmes kord endas pettuda, et ma enam lausa ei suuda. Ma ei taha ega jõua enam kannatada, inimeste õnnelikud maskid ei püsi ees kaua, lõppude lõpuks hakkavad need murenema ning saadakse neist aru. Olen üritanud näida igas ajas positiivsena juhtugu mis juhtub kuid sisimas ka sügavalt kannatan ja lagunen. Ka sõber elas hiljaaegu üle ühe sündmuse, üritasin teda oma kogemuste põhjalt aidata aga mees ei võtnud kuulda ennast ning sai haiget. Isegi kui ma arvasin et ma oskan antud sündmustega toime tulla siis lõpuks avastasin et ma pole ikkagi nii pohhuist ja tundetu kui lootsin. Endiselt ma ei saa üle ega ümber sellest, miks just kannatavad need, kes üritavad näidata endast võimalikult heast küljest. Kas tõesti peaks hakkama olema pohhuist, näitama välja et sind ei huvita mitte kellegi emotsioonid ja mured. Miks peab olema iseloomult olema halb selleks et inimestele meeldida. Miks ma ei suuda võtta asju kunagi rahulikult, miks mu ettekujutus, emotsioonid ja tunded tegutsevad omaette. Ma peaksin suutma neid kontrollida kuid praegu on mul küll tunne, et nemad kontrollivad mind. Mina olen vaid kest mille sees nad on ning nad teevad mida soovivad. Ma ei jõua lihtsalt kõiki emotsioone sõnadesse panna, see on liiga raske.
Mõtteterade fotod puudu
Kaks laulu mis võtavad kõik kokku
https://www.youtube.com/watch?v=39NxFuvc3fg
https://www.youtube.com/watch?v=7B5OvEMRwkM
